See pill on tollal kuulus P-250M (vene tähed). Arvan, et ehk sajandivahetuselgi oli ta amatööride töönurgas kasutusel...ehk praegugi? Tahtsin teda kunagi endale ka, aga jäigi saamata, viimane kord taheti 1000.-...ei võtnud.
Sagedus-diapasoon oli vist alates kusagilt 100kHz-ist 30 MHz-ni ...või oli isegi 50 MHz...? Mitte ei suuda meenutada. Tundlikkuse üle kurta ei saanud, sagedus püsis ka (tolle ajastu arusaamade kohta) päris hästi paigas. Täielikult lampidel...kui tööead hakkasid neil lõpukorrale jõudma, oli jamamist ja lisahäälestuski mõnikord vajalik. Mina vahetasin alati enne mereleminekut kõik lambid uutega, oli elu rahulik hiljem.
Bändide vahetus käis nupuga, sees suure poolide-trumli pööramisega. Sagedusriba sai morse ajaks 300 HZ-i peale tõmmata, ükski häire ei seganud. AM, CW...kas tal muid modulatsioone oligi...(meil käis kõik morsega), mitte ei mäleta. Ja üksi andis sunnikut tõsta ikka !
Laeval oli ta kummi-amortisaatoritel, terve laev rappus käigu ajal, meil oli kül ainult 4000 hj 2 diislit kokku.
Sõukruvi läbimõõt oli (vist) 6m ja tegi 200 p/min kui täis aur peal oli, siis oli vibratsioon tugev.
Laev oli 70 000 tonni veeväljasurvet ja vist 80m pikk. Põhiliselt masuuti otsast lõpuni täis. Elutingimused olid mõnusad - 2 meest kajutis,...ligi 1m pikkune Sanyo sang oli mul ka koiku all peidus...öösiti sai kala suitsetatud ja kuulatud. No onu ikka.
Kahjuks pole saatja pilti, too oli alles leiva-ahi, kuigi ainult 1 kW antenni, ant.- ümberlülitit tuli ikka 2-e käega pistiku aukude vahel ümber tõsta. Lõpulamp oli u. 5 liitrise piimalänku suurune. Antenn oli 2-e masti vahel u. 30 m vasktross, võibolla sees teras ka.
Põrutasin öösiti selle kilowatiga lugemata arv kordi eesti keeles eetrisse, ei saanud ühegi eesti mehega sidet. Väliskeeltes hõiguti vastu kül, aga side-purssimiseks lõppes julgus otsa, vahelejäämise korral oleks kindel tribunal olnud.
2 paksu albumitäit on fotosid, ehk kokkutulekul jääb aega sirvida huvilistel.
Nüüd kõik arvutitööd tehtud, aeg magama minna. 2:25.