Kui mind poolteist aastat tagasi otse suure poe ukse ees keset sisse-välja saalivat rahvamassi paljaks röövida üritati, ei olnud politseist mingit kasu. Noh, 3 matsi vajusid ligi ja nõudsid mu asju endale, keeldumise peale üritati rünnata, aga sain sealt koos oma asjadega minema. Politsei ei algatanud uurimist, tuues põhjenduseks, et "mul jäid asjad alles ja keegi viga ei saanud". Mainiti ka, et oleks ma ise mõnda kaaki veristanud, oleks uurimine kindlasti mu enda suhtes algatatud. Ei soovi - kehva oleks loovutada oma raha, arvuti ja raadiokola mingile türblile vaid seetõttu, et politseis jäädi uskuma tema juttu minupoolse rünnaku kohta. Samad tüübid olid juba ammu parajad pätid ning hiljemgi tilkus inffi nende tegudest (näiteks üritati Säästukast varastada, prooviti surnuaias ühelt inimesel telefoni käest tõmmata, samuti panevad tüübid vargusi toime majas, kus ise elavad, oma majas ei häbeneta ka lastelt jõuga nende asju röövida jne).
Oli ka juhus, kus aitasin tuttaval takistada nahaalset sissetungi tema korterisse, algatades uksel väikese vastuhaku, peale ründe tagasilöömist barrikadeerisin ukse ja kutsusin politsei. Politsei viis üritajad küll ära, aga järgmisel päeval olid nad taas vabad kui linnukesed. Korteriperemehe soovist jätta avaldus tegemata saan ma aru - üritajad olid vanad retsid, kes sealkandis mõneltki inimeselt "maksu" võtavad ja kellest vähemalt 1 on jõhkra kuriteo eest ka kinni istunud. Mina oleksin heameelega tunnistanud, aga minult ei tahtnud pollar kõssugi kuulda. Kuna peale seda hakkasid kostma ähvardused mind ära susata (mina seda vastuhakku ju juhtisin), liigun tolles linnaosas siiani ettevaatusega, ümbrust jälgides, et keegi ei saaks mulle ootamatult selga karata.
Ja nüüd on Tallinna poolt kuulda, et sealne pollar hakkab jahtima röövlit, kes jookseb aralt minema isegi lapse vastuhaku peale