Ambur kirjutas:Ajasin asja meelega teravamaks, et raputada unelemisest selle ala tegijad ja tekitada erinevate arvamuste/vaidlustega arutelu suurõnnetuste üleelamiseks väiksemate kahjudega. Aga, kui tuntakse ennast ainult solvatuna, siis ilmselt toksisin vale haamriga ja vabandan.
Jätangi edaspidised toksimised asjatundjatele.
Njaa, Ambur, ma ei näe mingit põhjust vabandamiseks. Tundub, et me Sinuga räägime pisut ühest asjast, aga arutelu on jõudnud kuidagi mastaapsetele levelitele. Umbes nagu arutelu 'kas porgandi söömine aitab nägemisteravusele kaasa' vs 'silmakliinikud tuleks asendada või vähemalt ühendada vegan-restoranidega'.
Mis on siis jutu mõte? Proovin korra kokku võtta:
1. me satume vahel olukordadesse, kus meil puuduvad tavapärased sidevahendid, olgu selle põhjuseks siis torm või mingi muu õnnetus. Viimane näide sellest valdkonnast oli ilmselt pooleteise aasta tagune sügistorm, mis Võrus alajaama kokku laskis ja Kagu-Eestis väga suured alad ilma sideta jättis. Ma saan aru, et suuremaid asulaid see väga ei puudutanud ja paljud inimesed ei saanudki aru, et midagi üldse juhtus, pisut kõvemat tuult oli ja kogu lugu, aga paljude jaoks oli see üsna problemaatiline. Piiriäärsed elanikud püüdsid teha oma hädavajalikud telefonikõned välisvõrkudest, ehk siis Läti ja Venemaa kaudu kui muud üle ei jäänud. Ja polnud see esimene taoline jama ega jää ilmselt ka viimaseks. Ning praeguses pingelises olukorras (sõda Ukrainas ja sellega kaasnev) on ka muud variandid võimalikud.
2. Nimetatud olukordades ei ole tegelikult oluline, kas sa saad ühenduse mingite struktuuridega (pääste, kiirabi, politsei, matusebüroo), vaid et sa üleüldse saad kellegagi ühenduse. See 'keegi' saab heal juhul juba edasi tegutseda. Seega pole ka oluline, kas sul on üleujutuse ajal käepärast HAM, CB või PMR jaam. Peaasi, et sul on midagi. Ja sealt saab edasi liikuda. Põhjus, miiks me PMR-ist kogu aeg räägime, on see, et pemar on kõige lihtsamini kättesaadav asi põhimõtteliselt kõikide jaoks. Ning kõige lihtsamini kasutatav: lülita sisse, vali kanal, vajuta nuppu ja karju. Mu viie-aastane poeg on selle ära õppinud. Sest noh, ta tunneb numbreid ja teab, et kui ta tahab issiga rääkida, siis ta valib oma kabula peal kanali number 6 (sest seda me maal kasutame). Miks siis hulk täiskasvanuid ei võiks sellega hakkama saada?
Ehk siis: pole oluline (esmaselt) kas päästeautos on üks pemar või mitte. Ega ka kiirabis. Või külakeskuses. See kõik on kaugem tulevik. Oluline on, et inimesed valmistuksid kuulma ja kuuldavad olema. Amburi pakutud komplekt (PMR käsijaam, transistorraadio ringhäälingu kuulamiseks, taskulamp, varupatareid, vbl ka kanalite nimekiri) on üks kõige lihtsamaid esmaseid vahendeid selle alustamiseks. Ei ole vaja pead lõhki mõelda "kes täpselt mind kuuleb ja mis tüüpi jaamadega ta ise töötab, et kas ta saab mu info ikka edasi anda". See ei ole hetkel esmatähtis. Esmatähtis on see, et ühendus tekib. Ei ole mõtet ennast lõhki mõelda ka sellega, et levitingimused on erinevatest ehituslikest ja looduslikest tingimustest mõjutatuna... jne. See ei vii kuhugi. Seljuhul on paljud meist valmis ka sissetungi puhul relva valmis täiesti mõttetult kätte võtma, sest noh, äkki vastasel on suurem püss.
Ehk siis jälle vana kristlik põhimõte: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal, riik ja vallavalitsus.
Peace!
73