1) Miks on raadiosides endiselt domineeriv kordamööda kõnelemise "PPT"-režiim, mitte pidev duplex-side, kus mõlemad suhtluspooled samaaegselt kuulevad ja rääkida saavad?
Ajalooline anakronism või mingi funktsionaalne vajadus/tehniline piirang, mida ma hoomata ei suuda?
2) Miks on käsiraadiosaatjate areng kännu taha kinni jäänud?
Tänapäevane mobiiltelefon on oma 2000.a. toodetud eelleasest mõõtmatult erinev seade. Alla 1 cm paksusesse liistakasse on pakitud akseleromeeter, güroskoop, magnetomeeter, valgusandur, baromeeter, termomeeter, GPS, FullHD värviekraan, mitmetuumaline gigahertsides taktsagedusega protsessor, gigabaitides salvestusruumi, fotokas, FM-raadio ja veel palju muud. Kõik see lõbu töötab ühe laadimisega mitu ööpäeva jutti ja maksab odavamas variandis 100 euro kanti.
Käsisaatjate maailmas või selle raha ka kahe või kolmega korrutada, aga saad ikka juhmi "telliskivi", mis tasku välja venitab; omab monokroom-displeid, mis iga vähegi kobedama taskukalkulaatori punastama paneks; suudab salvestada paarisaja kilobaidi jagu kanaliinfot ja kooleb poole ööpäevaga maha.
Käesoleva sajandi suurim innovatsiooniröögatus selles maailmas tundub olevat see, et edumeelsemad tootjad on oma kabula külge suutnud USB-laadimispesa aretada ja seda "high-tech" featuuri tootetutvustuse esilehel suurtähtedes ja hüüumärkidega välja toovad.